Trauma kuulub elu juurde ja niisamuti ka traumadest tervenemine.

Paljud inimesed ei tea, et nad on trauma läbi elanud. Sageli vähendatakse sündmuse tõsidust või surutakse see häbi tõttu maha.

Mõiste „trauma“ (kreeka keelest, „haav“) kirjeldab „vaimset vigastust“, mis võib tekkida, kui psühholoogilised kaitsemehhanismid on traumeeriva kogemuse tõttu ülekoormatud.

Olukorrad, mis ohustavad elu ja/või kehalist ning vaimset puutumatust, võivad kaasa tuua trauma. Enamasti tekivad sellised sündmused ootamatult ja äkki. 

Trauma tekib siis, kui inimese stressiga toimetuleku piirid on ületatud, kohanemismehhanismid ei toiminud ning kogemus oli seotud hirmu, abituse ja kontrollikaotuse tunnetega. 

Trauma tekkimisel on olulised eelkõige kaks aspekti — inimene kogeb sündmust subjektiivselt eluohtlikuna. Välisvaatlejana ei suuda me täpselt mõista, mida see üksikisiku jaoks tähendab ning meie läbielatu ei pruugi vastata teise inimese kogemustele.

Teine oluline aspekt on sündmusejärgne aeg: oluline on, kas inimene saab pärast rasket sündmust sotsiaalset tuge ja toetust ning kas tal on piisavalt ressursse, et sündmuse järelmõjudega toime tulla. 

Trauma tekkimisel ei ole sündmus iseenesest määrav tegur. Kas traumajärgne stressihäire tekib, sõltub mitmetest teguritest, näiteks vanusest, traumeerivate sündmuste sagedusest, enesereguleerimise võimest, individuaalsest psüühilisest vastupanuvõimest (ingl resilience), võimest taastuda, kohaneda ja raskustele vastu pidada ning kontakti olemasolust lähedastega, kes suudavad pakkuda tuge ja lohutust. 

Traumad liigitatakse kaheks. Monotrauma (akuutne trauma, šokktrauma) puhul on tegemist ootamatu äärmusliku ühekordse sündmusega, millel on kindel algus ja lõpp, näiteks liiklusõnnetus, vargus, lähedase surm, vägistamine. Ka raske haiguse diagnoos võib vallandada šokiseisundi.
Komplekstrauma hõlmab erinevaid, korduvaid ja püsivaid sündmusi, millel puudub selge algus ja lõpp, näiteks korduv füüsiline/seksuaalne vägivald, piinamine, vaimne vägivald (nt pidev alavääristamine), pikaajalised rasked haigused.

Arengutrauma (komplekstrauma alamkategooria) tekib lapsepõlves traumeerivate arengutingimuste tagajärjel. See trauma tekib hooletusse jätmise, verbaalse ja füüsilise vägivalla, (emotsionaalse) väärkohtlemise, pideva vägivalla tunnistajaks olemise ja vaimuhaigete/traumatiseeritud vanematega kooselu tagajärjel ning võib märkimisväärselt mõjutada ülejäänud elu. 

Trauma tagajärjed

Mõnikord ilmnevad traumaatilise kogemuse järgsed sümptomid aastaid hiljem seletamatute füüsiliste ja psühholoogiliste sümptomitena. See on segadust tekitav ja kutsub sageli esile ärevust. Ülemäärane aktiivsus, sõltuvuskäitumine, abitus, paanikahood, tugev süü- või häbitunne, sotsiaalne tagasitõmbumine, ärrituvus, õudusunenäod, depressiivne meeleolu, keskendumishäired, seletamatu rahutus, dissotsiatsioon, suutmatus end siduda, unehäired, kurnatus, aga ka sellised füüsilised kaebused nagu iiveldus, südamepekslemine, kroonilised valud, kaela- ja seljavaevused, võõristustunne oma kehas ning ka läbipõlemine võivad põhineda traumaatilistel kogemustel.

Mis toimub ohuolukorra puhul ajus ja kehas?

Ohuolukorras reageerib keha stressireaktsiooniga (võitle-põgene-tardu-reaktsioon)

Eluohtliku sündmuse korral käivitub automaatselt aju ellujäämisprogramm. Amügdala (mandeltuum) on ajus nn häirekeskus, mis on võimeline otsustama üksnes mõne sekundi jooksul, kas oht on olemas või mitte. Kuna ratsionaalne aju on liiga aeglane, sekkub ajutüvi ja tagab automaatselt ellujäämisprogrammi; prefrontaalne korteks (eesajukoor), mis vastutab loogilise mõtlemise ja ratsionaalsete otsuste tegemise eest, on ajutiselt välja lülitatud. Sellega kaitseb aju ennast ja keha. Neokorteks, mis juhib teadlikku käitumist, on niisiis mängust väljas. Limbiline süsteem, mis vastutab emotsioonide ja instinktide eest, aktiveerub tugevamalt. Enam ei toimu mingit kontrolli ega loovat otsustamist, vaid hirmust reageerimine. Äärmiselt pingelises olukorras hoolitseb aju selle eest, et toimiksid kõik ellujäämiseks vajalikud funktsioonid. Kogu organism valmistub võitluseks või põgenemiseks — adrenaliinitase tõuseb, südame löögisagedus kiireneb, lihased lähevad pingesse. Kui võitlus või põgenemine õnnestus, tekib pingelangus. Kui võitlus või põgenemine ei ole enam võimalik, aktiveeritakse kolmas ellujäämisstrateegia. Toimub keha täielik tardumine ning ollakse justkui hirmust halvatud. Keha on hüpotalamuse kaudu vabastanud suures koguses stressihormoone, ent kuna liikumine on halvatud, jäigastub inimene kõrge lihastoonusega ning kogemus ähvardavast ohust jääb autonoomsesse närvisüsteemi kinni. Kehasse salvestatud võitluse-põgenemise energia jääb alles. Isegi pärast ohu möödumist paneb aktiveeritud energia kehas närvisüsteemi reageerima nii, nagu oleks oht endiselt olemas. See on kinnijäänud reaktsioonide tagajärg, mis on tingitud eluohtlikuna tajutud sündmusest.                           

Äärmuslikult talumatu ja valusa sündmuse ajal muutub lihastoonus nõrgaks, inimene eemaldub kogemusest ja tunneb end sageli nii, nagu oleks ta vatti pakitud ning toimuv pole temaga seotud. Eluohtlikku olukorda sattudes inimene dissotsieerub. Dissotsiatsioon ehk taju osade, s.t mõtete, tunnete, keha tunnetuste eraldumine on võimalus traumeeriva olukorra üleelamiseks. 

Dissotsiatsioon kui ellujäämisstrateegia aitab taluda olukordi, mis on talumatud. See seisund (väga ebareaalne tunne ja mäluaugud, millest kliendid tavaliselt räägivad) on vajalik selleks, et inimest sellistes olukordades kaitsta. Seda, mis on hetkel toimunud, ei saada enam teadlikult töödelda. See reaktsioon ajus ja kehas kaitseb talumatute tunnete ja valu eest ning on vajalik selleks, et olukord üle elada. Amügdala killustab kogemuse piltlikult öeldes üksikuteks pusletükkideks, et keha saaks distantseeruda kohutavast sündmusest. Ainult nii on äärmusliku stressi korral ellujäämine üldse võimalik. See reaktsioon võib olla abiks ja isegi elupäästev väga ohtlikes olukordades (nt vägivallakuritegude, vägistamise, õnnetuste ja muude traumeerivate olukordade ohvritele). Selle reaktsiooni käigus pulss aeglustub, mõtlemine ja valuaisting lülituvad lühikeseks ajaks välja ning hilisemaid mälestusi on vähe või puuduvad need üldse. Ülevoolavate tunnete tõttu ei suuda aju (limbiline süsteem) traumeerivat sündmust tervikuna biograafilisse pikaajalisse mällu salvestada, vaid see jääb üksikute tükkide, fragmentidena ilma kontrollita ajus ringi hõljuma. Traumaatilised mälestused salvestatakse n-ö toorelt — erinevate meelte mälestuste kildudena, näiteks lõhnana, keha tundena, emotsioonina jne. Traumaatilise mälestuse emotsionaalse-kehalise kogemuse osad salvestatakse amügdalasse, kujundlikud osad hipokampusesse, moodustades seal iseseisvad neuronvõrgustikud. Dissotsiatsioon trauma toimumise ajal ja vahetult pärast seda vähendab inimese võimet kogetut integreerida.